Hannah'i eilne kontsert Jaani kirikus

Yee, yo, gängud.

Eile, teisipäeval käisin ma siis koos enda endise klassiõega Hannah'i kontsertil, mis toimus siis Tartus Jaani kirikus. Kuna mina ja Kadri jõudsime sinna natukene hilja, kontsert hakkas kell 19, meie olime mingi 18:50 kohal, siis me ei saanud väga häid kohti. Me istusime kuskil taga ning Hannah'it väga hästi ei näinud. Kadri ütles hästi: "Ega sa siis teda siia vahtima ei tulnud, kuulama ikka." Mida iganes.:)

Igatahes, Hannah esitas enda uusi ja vanu lugusid enda erinevatelt plaatidelt, kõik siis ballaadid. Mõnus oli kuulata ning mõtted hakkasid kohe rändama (inimestele, kes mind tunnevad, siis teadmiseks, et mõtted ei läinud nilbeks :P). Kõikide laulude seas oli ka kaks inglise keelset laulu - Shadow on the Wall ja I bealive in you (vist), mis olid ka ballaadid, kuigi Inglismaal on need laulud populaarsed klubi-remix'idena. Hannah ise ütles, et needki laulud on algselt ballaadid, kuid mingitel põhjustel on need muudetud klubi-versioonideks. Ma ei oskagi kommenteerida kumb versioon parem on. Kuigi alguses oli natukene kummaline kuulata neid laule ballaadina, kuna minu kõrvad on harjunud kuulma klubi-versioone.

Kuna Hannah'i laulud räägivad ikka üldjuhul armastusest, siis ma nägin, kuidas üks neiu, kes oli kontserdile tulnud dressipükstes meesterahvaga, meel läks kohe morniks ja ta puges suuremaks kontserdi osaks kaaslasele kaissu. Võib-olla oli ka asi selles, et kiriku oli külm ning nad olid endalt üleriided pealt ära võtnud. Aga see selleks.

Kontsert kestis kuskil poolteist või tund kolmveerand. Kóhapealt oli võimalik ka osta Hannah'i uut plaati "Õige tasa: ballaadid," mida ma ei teinud. :D

Kui ma tavaliselt olen peale Hannah'i kontsertit temaga ka paar sõna vahetanud, siis ... seekord ma seda ei teinud. Ei tulnud midagi tarka pähe, mida talle öelda. Võib-olla mõni teine kord.

Igatahes, ma soovin Hannah'ile edu edaspidiseks ning ka rõõmsat jõuluaega.

El Clasico: Barcelona 5-0 Real Madrid

Eile toimus siis esimene selle aasta suurim jalgpallilahing kahe suure Hispaania meeskonna FC Barcelona ja Real Madridi vahel. Mängutulemus, mis on ka peakirjas ära toodud, räägib enda eest - Barca võitis kodus Nou Campi staadionil Real Madridi 5-0! Hämmastav, kuidas kaks meeskonda, kes on paberile enam vähem võrdsed, saavad mängida niivõrd erinevalt. Barcelona tegi Realile ära enda tavapärase relvaga - pallihoidmise ning kiirete söötudega. Super!

Barcelona väravad lõid Xavi Hernandez, Pedro Rodriguez, David Villa kaks ning Jeffren lisaajal.

Reali kaitse oli nagu hädiste laste mängurühm. Kui Barca tahtsi sealt läbi minna, siis ka läks. Mängus oli ka palju kollaseid kaarte ning Reali poolelt eemaldati mängu lõpus ka paremkaitsja Sergio Ramos, kes sõitis tagant julmalt sisse Lionel Messile.

Nagu ma olen pidevalt kuulnud ja millega ma olen nõus, siis jalgpallis rahaga edu ei saavuta. Real kulutas sel suvel üle 70 miljoni uute mängijate ostmisele, samas Barca täiendas oma ridu kolme uue mängijaga - David Villa, Javier Mascherano ja Adriano Correiraga. Ülejäänud esimeeskonna mängijad on pärit meeskonna noortesüsteemist. Ja et Barcelona saavutab enda ostu-müügi taktikaga suuremat edu, siis see näitab seda, et see on õigem ja et ka Real võiks samamoodi mõtlema hakata.

Tänu sellele võidule tõusis Barcelona Hispaana liiga liidriks ja neil on nüüd kahe punktine edu selle sama Reali ees.

Reali treener Jose Mourinho, kes võitis eelmisel aastal Itaalia meeskonna Interiga trebeli (kolm suurt tiitlit - liiga, karikas ja Meistrite liiga), sai sellega ka enda karjääri suurima kaotuse. Paras raisale.

Sõjaväkke!

Nagu Eesti juba noormeestele kohustuseks on saanud tuleb ka mul sõjaväkke minna, seda siis juba kolmandal jaanuaril. Jama, raisk.

Ma pole oma terve elu jooksul mitte kunagi tahtnud sõjaväkke minna, kuna mulle ei meeldi sealne käsumajandus. Seda võib-olla sellepärast, et mul pole autoritaarset distsipliini. Ja mul on sellest ükskõik.

Ma ei teagi päris täpselt, kaua ma seal olema pean, aga igaljuhul on see minu jaoks kuradi pikk aeg. Ainuke motivaator, mis mulle kogu selle jura juures on, on raha. Kui raha ei saaks, siis ma ei tea, mida ma teeksin. Summa teab, mis suur pole, aga raha võiks ju alati rohkem olla.

Ei teagi, midagi nagu polegi rohkem lisada. Kannatab selle aja seal ikka ära.

Ma arvan, et ma oleksin sõjaväes samasugune töllakas nagu see mees pildil. :D

itnurk.com

Itnurk.com on väga lahe sait, mida ma soovitan kõigil vähemalt paar korda päevas külastada. Tegu on siis eesti keelse saidiga, kust saab vaadata naljakaid videosid ja pilte, mis kuuluvad siis teema alla urod ja kuna ma arvan, et selle saidi loojaks oli meesterahvas, siis on seal olemas ka onanurk, kust saab vaadata alasti "kunsti" (pilte) nasiest, mida ma ka kogu aeg teen, kamoon, ma olen mees, ja seal on ka sama kategooria meeste kohta, millest ma olen ainult kahte-kolme pilti vaadanud.

Ise pilte ja videosid lisades peab olema sellel lehel kasutaja, mida ma ka juba olen. :D

Minu arust väga lahe ja unikaalne selle poolest, et Eestis teist sellist saiti pole. Vähemalt ma ei tea. Ei tea selle pärast, kuna ma pole selliseid lehti otsinud ega ka midagi nendest kuulnud. Eesti keelsetest ma mõtlen.

Külastage seda lehte ja saate aru, mida ma mõtlen. Oink-oink.:P

Minu uus arvuti ja telefon

Täna oli siis see aeg, kui ma sain endale lõpuks oma enda läpaka. Ja veel ka täitsa uue, mitte kasutatud. Just nagu mulle meeldib. Isegi selle postituse mustand on kirjutatud uue arvuti peal.

Tegu on siis HP arvutiga, mis kuulduste kohaselt pole väga hea arvuti. Või käis see ütlus mõne muu asja kohta. Igatahes, kõik on tore ja armas, aga jama on see, et selles arvutis on juba algselt miljon faili ja programmi, millest ma ei tea, mida mul võiks vaja minna. Kuna ma ka arvutiasjandusest midagi ei jaga, siis ma ei julge neid asju sealt ka ära kustutada. Kustutada tahaksin ma neid sellepärast, et äkki siis muutub läpakas ka vähe kiiremaks.

Mida ma siis oma uue läpakaga tegema hakkan?

Ma hakkan selle peale kirjutama, filme vaatama, muusikat kuulama, mängima ja Internetis surfama. Tavapärased tegevused siis.

Kus ma seda kasutama hakkan?

Oleneb sellest, mida ma selle arvutiga parasjagu teen. Kui ma tahan netis olla, siis vast ikka kodus ja kõikjal mujal, kus ma saan kasutada vähemalt WiFi’t.
Mänge, mis juba on arvutis olemas, saab mängida igal pool v.a. siis vihma käes :P . Muusika ja filmide kohalpealt ka siis sama asi, mis mängude puhulgi. Kui need on arvutis olemas, siis igalpool.

Telefon:

Mobiiliks, mis siis arvutiga kaasa sai, oli Samsung GT-E2120. Pealtnäha suht jura telefon, aga siiski täidab põhilisi funktsioone: sellega saab välja helistada (kui arvet on), sellele saab sisse helistada (daa:P), sellega saab pilte teha, kuigi need tulevad jurad. Kuna see on mingi spets telefüün muusika jaoks mõeldud, siis saab sellele ka enda muusikat peale lasta.

Telefoniga olid kaasas ka kõrvaklapid ja laadija. Nice!:P

Kolmandaks - "Pidurdamatu"

Kolmandaks filmiks, nagu ka pealkiri ütleb, on film "Pidurdamatu", mille peaosaliseks on Denzel Washinghton. Film räägib põhiliselt sellest, kuidas kaks raudteejaama töötajat - Washinghton ja Chris Pine - üritavad peatada 114 km/h liikuvat kaubarongi, mis on 800 m pikk, koosneb 39 vagunist, millest 8 sisaldavad fenooli, üliohtliku ning kergelt süttivat ainet.

Film on väga põnev ning dramaatiline ja ma soovitan seda kõigil vaatama minna.

Paar sõnaga ka filmi sisust. Kogu see traagika hakkab pihta sellest, kui Dewey (Ethan Suplee) paneb rongi kogemata liikuma. Dewy küll sättis rongi piirkiiruseks 16 km/h, kuid kiirust reguleeriv juhtkang läheb iseenesest paigast ära ning rong hakkab vaikselt kiirust koguma saades siis tippkiiruseks 114 km/h. Kuna rong kaalub ka mitukümmend tonni, siis ei jää midagi selle rongile ettejäävat terveks.

Rongijaama töötajad proovivad erinevate vahenditega rongi peatada, kuid asjatult, ning lõpuks pakkuvad oma teeneid Frank Barnes ja Will Colson. Frank on seal rongijaamas töötanud juba 25+ aastat ning tal pole kunagi sellist jama vaja klattida olnud. Will on aga selles rongijaamas esimest päeva tööl ja milline meeldejääv päev see oli.

Filmis mängivad veel ka Rosario Dawson (tegelaskuju: Connie Cooper), Kevin Dunn (Oscar Galvin), T.J Miller (Gilleece) jpt.

Teiseks ...

... filmiks, millest ma paari sõnaga räägiksin, oleks siis "RED", mille peaosalisteks on Bruce Willis, Helen Mirren, Morgan Freeman, John Malkovic ja Mary-Louise Parker. Filmi žanriks on action-komöödia.

Bruce Willise tegelaskuju Frank Moses on endine CIA eriagent, kes on nüüdseks pensionile jäänud. Ühel järjekordsel rahulikul ööl, sel ajal kui Frank parasjagu läks vist WC'sse, ründasid tema maja kaheksa maskides meest. Neli seest ja neli väljast (või oli see seitse meest, kolm seest ja neli väljast), kelle ülesandeks oli Frank ära tappa. Frank aga vana kalana nokkis need tüübid ära. Edasi võttis Frank suuna enda pensioniameti klienditeenindaja Sarah Rossi (Mary-Louise Parker) poole, kellesse oli vana armunud, kuigi nad polnud omavahel kohtunud. Kuna Franki elule ihuti hammast, siis oli kurjamite plaaniks ära tappa kõik, kes on kuidagi temaga seotud, seal hulgas ka tsiviilisik Sarah. See oli ka põhjus, miks Frank ta ära röövis.

Kuna Sarah ei teadnud, mis inimesega Franki puhul tegu on, siis ta üritas tema juurest ka ära põgeneda. See tal ka õnnestus. Sarah kutsus politsei, kuid politsei hulgas oli ka kurjamite poolt palagtud hitman, kes tahtis siis Sarah ära tappa, kuid Frankil õnnestus ta ära päästa. Alates sellest ajast ei läinud Sarah Franki juurest kuskile.

Kuid Frankil oli veel vaja kindlaks teha, kes ometi üritab teda tappa. Selleks pöördus ta oma vanade kolleegide, Malkovich, Freeman ja Mirreni, poole, et nendelt abi saada. Nad moodustasitki tiimi, et selles asjas selgusele jõuda, kuna ka viimati mainitud kolmikut üritati sarnaselt Frankile kõrvaldada.

Filmis teevad veel kaasa ka Julian McMahon, kes mängib Ameerika asepresidenti, Karl Urban William Cooperi rollis. Tema juhibki seda rühma inimesi, kes "RED'i" liikmed kõrvaldama peab. Filmi lõpus vahetab ta aga pooli.

Kinos käigud

Ma olen sel kuul Cinamoni kinos vaatamas käinud kolme filmi - "Õigeks ajaks", "RED" ja "Pidurdamatu." Kõik kolm väga head ja hoolikalt valitud filmi.

Alustaks siis nende filmide analüüsimist ja ka osalist kirjeldamist. Esimesena siis "Õigeks ajaks".

Filmi peaosalised on Robert Downey Jr. ja Zach Galifianakis. Film jutustab, kuidas Robert Downey Jr.'i tegelaskuju Peter Higham üritab jõuda õigeks ajaks Los Angelesse, et olla oma esiklapse sünni juures. Sinna ta siis ka läbi häda lõpuks jõuab. Galifianakise tegelaskuju Ethan Tremblay (tema lavanimi)/Chase (sünnipärane nimi) tahab aga saada näitlejaks ning tema tahab minna Hollywoody. Kogu nende road trip saabki alguse sellest, et Ethan põhjustab oma idiootsusega lennukis, millega mõlemad tahavad L.A.'sse lennata, jama ning see toob kaasa mõlema lennukist välja viskamise ning lennukeelu saamise. Peter hakkab siis meeleheitlikult otsima endale teist transpordi vahendit, millega L.A'sse minna ja ta otsustab siis endale auto rentida. Aga ta ei saa seda teha, kuna kõik tema dokumendid jäid tema pagasisse, mis läks lennujaamas kaduma. Samal ajal tuleb sinna rendiauto parklasse ka Ethan, kes on endale juba auto rentinud, punane Subaru, ja ta pakub enda abistavat kätt, et aidata Peteril tema soovitud sihtkohat saada. Kuna just Ethan oli see, kelle pärast peab nüüd Peter maha sõitma mitu sada miili, siis ta ei ole alguses väga aldis Ethaniga ajaviiteks rääkima. Nende sõprussidemetele ei aita ka kaasa Ethani käitumine, kellel vist pole üldse mingisuguseid sündsuse piire. Ühel õhtul, enne magama minegut, meestel tuli nimelt autos ööbida, kuna neil ei olnud raha, et endale tuba võtta, siis hakkab Peter kuulma väga kummalisi hääli. Lõpuks ta siis avastas, et Ethan onaneerib tema kõrval ning vaatamata sellele, et Peter käskis tal järgi jätta Ethan seda kuulda ei võtnud ning enne magama ei läinud, kui ta oli lõpetanud.

Rohkem ma sisust ei räägi. Need, kes on Robert Downey Jr.'i fännid, võiksid seda filmi ise vaatama minna. Hea ja humoorikas film on.

Ainuke mees maamunal: 4 - Siiski veel üks

Joonas istus Krooksus praktiliselt üksinda. Seal oli peale tema veel ka kaks Soome turisti, kes parasjagu pubist lahkusid. Poiss oli just parasjagu lõpetamas enda esimest õllet (Alexander), kui ta uuesti baarileti juurde läks ja endale Krooksu kohaliku burgeri (42 EEK) tellis. See oli tema lemmik ning ka ainuke söök, mida ta Krooksus sõi.

Pärast õlle ja burgeriga ühele poole jõudmist võttis Joonas oma asjad ja läks pubist välja. Joonas märkas siis kedagi, keda ta poleks enam kunagi osanud näha. Teist meest. See teine tüüp ületus just parasjagu Krooksu juurest ülekäigu rada. Ta kandis siniseid Mizuno jalatseid, mis hiljem osutusid butsadeks (jalgpalli jalats), jalas olid tal pruunikas-rohelised jalgpalli kunstmuru püksid ning seljas tume jope. Joonas oli kerheltöeldes šokis.

Ta jooksis selle tüübi juurde ja hõikas:

"Hei, sina seal! Jää seisma!"

Teine tüüp Joonast ei kuulnud, kuna ta kuulas MP3'ga muusikat. Joonas jooksis siis sellele tüübile järele ning tahtsis temalt infot saada. Ta jooksis selle tüübi juurde ning pani talle käe õlale. Teine tüüp ehmatas kergelt ja pööras ennast ümber. Ta vaatas Joonasele otsa endal silmad suured.

"Mida fakki?" küsis retooriliselt teine tüüp.

"Jumalale tänu!" ütles Joonas kõva häälega. "Sa ei kujuta ette, kui hea meel on mul üle pika aja ka mingit teist meesterahvast näha."

"Sama siin," vastas tüüp. "Aa, kes sa oled üldse?"

"Ma olen Joonas," ütles siiani ennast ainukeseks meheks pidanud poiss ja ta ulatas teisele noormehele käe. "Joonas Munilaid."

"Mina olen Vahur. Väga meeldiv," vastas teine tüüp ja mõlemad surusid omavahel kätt.

"Kus sa tuled üldse?" tahtis Joonas teada.

"Mul peaks teoorias olema teispäeval jalka trenn ja sinna ma tahtsingi minna, aga kui ma Reiniku staadionile kohale jõudsin, siis seal polnud jälle kedagi. Ma ei tea, mis teema sellega on."

"Kas sa siis polegi kuulnud? küsis Joonas.

"Kuulnud mida?" küsis Vahur vastu.

"Maailma pole enam ühtegi meest ja kuni hetk tagasi arvasin ma, et ma olen ainuke mees maailmas. Aga õnneks pole see nii," vastas esimene.

"Midagi nagu olen kuulnud jah, aga ma ei osanud arvata, et see ka tõsi on. Seda on lihtsalt väga raske uskuda," jagas enda arvamust ka Vahur.

"Kuule, kas sa midagi süüa või juua ei taha? Ma küll tulin just Krooksust, aga me võime sinna tagasi minna. Räägime juttu või midagi," pakkus Joonas.

"Võiks minna küll, aga mul pole raha. Tööpuudus ja puha. Aga enne ma tahaksin kodust läbi käia ja riided ära vahetada."

"Pole hullu. Ma maksan. See pole üldse probleem. Kus kaugel sa elad?"

"Mitte väga. Ujula tänavas. Tartu Ülikooli spordihoone vastas täpselt."

"See poel väga kaugel. Aga käi siis kodus ära. Ma lähen sisse ja ootan sind seal."

"Olgu. Teeme nii. Ma jõuan mingi 25-30 mintsa pärast tagasi."

"OK."

Joonas läkski siis tagasi Krookus ja Vahur läks koju riideid vahetama. Teepeale mõtles Vahur:

"Munilaid. Mine kanni, mis nimi."

Poole tunni pärast olgi Vahur tagasi ning kuna Joonas oli Krooksus ainuke mees, siis polnud teda väga raske ka leida. Vahur istus maha, Joonas tellis joogid ja söögid ning nad hakkasid muljeid vahetama.

Pärast mitut tundu jutu ajamist ning üksteisega tutvumist mõtles Joonas, et ta helistab Kadile, või vähemalt, et ta annab talle sõnumi teel teada, et ta kohtas veel ühte meest ning et ta võiks ka Krooksu tulla. Seda Joonas ka tegi. Natukese aja pärast sai Joonas Kadilt vastuse, et ta on tulemas ja on kuskil 45 minuti pärast seal.

Vahur ja Joonas aga rääkisid juttu edasi.

Lõpuks jõudis ka Kadi kohale. Vahur pani talle kohe silma peale. Vahur ja Kadi tutvusid omavahel ning Joonas jagas ka Vahuriga tema ja Kadi plaani, et nad on Tallinnasse minemas.

"Kas sa tahaksid ka kaasa tulla? Koos oleks huvitavam," küsis Kadi.

"Võib tulla küll. Ega mul siin Tartus ka midagi teha pole. Kuna minek on?" küsis Vahur täpsustuseks.

"Me mõtlesime, et teeks homme kell 9. Saade hakkab kell 12 ja kell üheksa oleks normaalne minna."

"Teeme nii. Kus me siis kokku saame ja kes üldse siis sõidab?" küsis Vahur taaskord.

"Kadi sõidab. Ütle, kus sa elad ja me võtame su kodu juurest peale. On see OK?" ütles Joonas.

"Ma elangi täpselt TÜ spordihoone vastas. Tulge TÜ parklasse või midagi, küll ma teid üles leian."

"Teeme nii."

Vahur, Joonas ja Kadi jäid veel paariks tunniks juttu rääkima enne kui seltskond koju läks ning ennast järgmiseks päevaks välja puhkama läks.

Järgmisel päeval, kolmapäeval, seisis ja ootas Vahur Joonast ja Kadit TÜ spordihoone parklas endal suits näpus. Ta oli juba oodanud 5 minutit ja peale seda ei läinud enam kaua, kui Joonas ja Kadi kohale jõudsid. Vahur lõpetas oma suitsu ja istus autosse. Trio hakkas siis Tallinna poole sõitma.

"Kurat, sa haised suitsu järele," ütles Kadi Vahurile.

"Kurb," vastas Vahur lühidalt. "Tee siis aken lahti kui ei meeldi."

"Vahet pole."

Kuskil 60 kilomeetril küsis Vahur:

"Joonas, kuule, räägi mulle, kuidas üldse ETV'st sulle nii helistati ja kohe sind saatesse kutsuti?"

"Ma ei teagi. Ju siis minu telefoninumber on avalikus andmebaasis," vastas Joonas.

"OK, aga sa mainisid enne, et sulle helistati paar päeva pärast seda, kui alles arvati, et kõik mehed on maailmast kadunud. Kuidas nad siis teadsid sulle kohe helistada?"

"Mm, ma ei tea. Seda võikski neilt endilt küsida. Nüüd kui järgi mõtlema hakata, siis tundub see jah natukene kummalisena, et nad just mulle helistasid. Nad oleksid ju võinud sama hästi ka sulle helistada, aga nad ei teinud ju seda ...?"

"Ei. Aga seda oleks huvitav teada küll," pakkus Vahur välja.

"Mind huvitab see," sekkus vestlusesse ka Kadi, "et kuidas on nii, et teie kaks just alles jäite?"

"No vaata, ma ju mainisin sulle, et ma nagu oleksin soovinud, et ma oleksin ainuke mees maailmas ja järgmisel päeval ma sain kirja, mis teatas, et minu soov on täidetud. Ma ei tea siiamaani, kes mulle selle kirja kirjutas."

"Selge, selge," ütles Kadi. "Aga kuidas on sinuga lood, Vahur?"

"Ma ei ole otseselt kunagi soovinud, et ma oleksin ainuke mees maailmas, aga ma olen kuulnud seda väljendit pidevalt inglise keeles ja siis ma olen mõelnud, et missugune oleks minu elu siis, kui ma tõesti oleksin ainuke mees maailmas. Ja mingit kirja pole ma saanud."

"See on küll huvitav. Põhimõtteliselt on siis nii, et maailmas võib veel olla mehi, sest ma arvan, et te ei ole ainukesed, kes sellele mõelnud on," ütles Kadi.

"Võib-olla tõesti. Võiks ju nagu olla, sest ma ei kujuta ette missugune võiks elu maailma olla kui kogu planeedi peale on ainult kaks meessoost isikut," lausus Joonas.

120 kilomeetril ütles Joonas:

"Kuulge, võiks ühe peatuse teha. Tahaks süüa midagi ja kusel pole ka ammu käinud."

"Võiks teha jah. Koni tahaks ka teha," sõnas Vahur

"Nu teeme siis," nõustus Kadi.

Kadi peatas auto ühe väikese bensiinijaama juure ning Joonas läks siis, et kõigile süüa osta. Vahur tuli autost välja, et suitsu teha ja Kadi tahtis ennast lihtsalt tuulutada.

Tüdruk võttis endalt jaki seljast ära, kuna väljas oli hea päikesepaisteline ilm. Kadil oli nüüd seljas roheline T-särk, mille keskel oli punane ring.

"Uu, Bangladeshi lipp," ütles Vahur endamisi.

Kadi võttis kindalaekast ka endale suitsu ning mõlemad noored pahvisid koos sigaretti. Siis tuli ka Joonas, kellel olid kolma burksi näpus ja ta pani need auto kapoti peale. Siis ta läks sisse tagasi, et ka veel joogid ära tuua. Trio nautis siis burgereid ning karastusjooke, kuid enne kui edasi hakati sõitma, siis ütles Kadi:

"Joonas. Ma korra vetsus ära ja ma arvan, et ka Vahur tahab minna. Sa ole siis seni siin, kui me tagasi tuleme."

"OK," vastas Joonas ja istus autosse ning hakkas raadiost muusikat kuulama. Vahur ja Kadi läksid siis koos WC-poole ja tulid sealt alles poole tunni pärast tagasi.

James Roday ja Psych

Psych on humoorika sisuga politseiseriaal, mille peategelaseks on Shawn Spencer (James Roday). Spencer, kellel on hämmastavalt hea tähelepanu ning väikeste detailide märkamise võime. Kuna ta suudab nendest detailidest ning muudest uurimise käigus välja tulnud asjadest kokku panna pildi ja avastada, kes on kurjategija, siis see teeb tema politseile väga vajalikuks.

Esimese hooaja esimeses osas hakkas ta aitama Santa Barbara politse jaoskonda, mis viis selleni, et politsei arvas, et tema on uuritava kuriteo taga, kuid tegelikult kasutas Spencer hoopis oma eelpool nimetatuid oskuseid. Alates sellest ajast ongi ta teeselnud, et ta on selgeltnägija.

Spencer tegutseb koos oma hea sõbra Burton "Gus" Gusteriga (Dule Hill), kes on Spencerile heaks sõbraks, pakkudes ka nõu ning omapoolset toetust. Gus ja Spencer on olnud sõbrad juba kaheksandast eluaastast.

Sarja peategelasteks on ka Maggie Lawsoni mängitav nooremuurija Juliet "Jules" O'Hara, Timothy Omundsoni tegelaskuju peauurija"Carlton "Lassie" Lassiter, Shawni isa Henry Spencer (Corbin Bernsen) ja Santa Barbara politseiülem Karen Vick, keda mängib Kirsten Nelson.

Kuna Spencer ja Gus ei ole politsei ning ei kavatse selleks ka saada, siis nendel on õigus uurima hakata vaid neid juhtumeid, milleks on nad palganud politseiülem. Mõnikord palkab Shawni ja Gusi aga ka mõni tsiviil klient ning alati ühildub nende kahe uurimine hiljem ka politsei omaga.

Spencer on väga omamoodi isiksus. Ta on naljakas ja tögav, seda eriti peauurija Lassiteri suhtes. See, pluss ka Spenceri võime lahendada juhtumeid kiiremini ning paremini kui politsei, käib Lassiterile vägagi närvidele. Selle pärast ei saaks ka öelda, et need kaks oleksid omavahel sõbrad, vaid pigem sunniviisilised kolleegid.

Spencer on oma töös väga osav ja sellepärast ta suudabki iga juhtumi probleemideta ära lahendada.

Iga kord, kui tema ja Gus lähevad kedagi küsitlema, siis annab Spencer Gusile alati mingi uue nime. Võib-olla sellepärast, et Gus, kelle tegelik töö on meditsiinitarvete firmas, ei taha, et kurjategijad teaksid tema nime. Spencerit sama asi ei vaeva.

Psych jooksis ka kunagi Eestis, kuid nüüd enam mitte. Sellest on kahju. Ameerikas on hetkel käimas sarja viies hooaeg.

James Roday, sündinud James David Rodriguez'i nimega, on Ameerika filminäitleja, kes ongi enim tuntud oma rolli eest mainitud sarjas. Seriaalis on kujutatud ka, et Spenceril nagu oleks väike cruch Julieti suhtes, ning minu arust ka nii on, kuid Spencer ise käib kellegi teisega. Päriselus aga mõlemad näitlejad, Roday ja Lawson, käivadki ja on seda teinud juba 2006 aastast. See on minu arust lahe, kui teleekraani paar on ka päriselus koos.

Psych on väga lahe sari, mida ma soovitan kõigil vaadata.