Joonas istus Krooksus praktiliselt üksinda. Seal oli peale tema veel ka kaks Soome turisti, kes parasjagu pubist lahkusid. Poiss oli just parasjagu lõpetamas enda esimest õllet (Alexander), kui ta uuesti baarileti juurde läks ja endale Krooksu kohaliku burgeri (42 EEK) tellis. See oli tema lemmik ning ka ainuke söök, mida ta Krooksus sõi.Pärast õlle ja burgeriga ühele poole jõudmist võttis Joonas oma asjad ja läks pubist välja. Joonas märkas siis kedagi, keda ta poleks enam kunagi osanud näha. Teist meest. See teine tüüp ületus just parasjagu Krooksu juurest ülekäigu rada. Ta kandis siniseid Mizuno jalatseid, mis hiljem osutusid butsadeks (jalgpalli jalats), jalas olid tal pruunikas-rohelised jalgpalli kunstmuru püksid ning seljas tume jope. Joonas oli kerheltöeldes šokis.
Ta jooksis selle tüübi juurde ja hõikas:
"Hei, sina seal! Jää seisma!"
Teine tüüp Joonast ei kuulnud, kuna ta kuulas MP3'ga muusikat. Joonas jooksis siis sellele tüübile järele ning tahtsis temalt infot saada. Ta jooksis selle tüübi juurde ning pani talle käe õlale. Teine tüüp ehmatas kergelt ja pööras ennast ümber. Ta vaatas Joonasele otsa endal silmad suured.
"Mida fakki?" küsis retooriliselt teine tüüp.
"Jumalale tänu!" ütles Joonas kõva häälega. "Sa ei kujuta ette, kui hea meel on mul üle pika aja ka mingit teist meesterahvast näha."
"Sama siin," vastas tüüp. "Aa, kes sa oled üldse?"
"Ma olen Joonas," ütles siiani ennast ainukeseks meheks pidanud poiss ja ta ulatas teisele noormehele käe. "Joonas Munilaid."
"Mina olen Vahur. Väga meeldiv," vastas teine tüüp ja mõlemad surusid omavahel kätt.
"Kus sa tuled üldse?" tahtis Joonas teada.
"Mul peaks teoorias olema teispäeval jalka trenn ja sinna ma tahtsingi minna, aga kui ma Reiniku staadionile kohale jõudsin, siis seal polnud jälle kedagi. Ma ei tea, mis teema sellega on."
"Kas sa siis polegi kuulnud? küsis Joonas.
"Kuulnud mida?" küsis Vahur vastu.
"Maailma pole enam ühtegi meest ja kuni hetk tagasi arvasin ma, et ma olen ainuke mees maailmas. Aga õnneks pole see nii," vastas esimene.
"Midagi nagu olen kuulnud jah, aga ma ei osanud arvata, et see ka tõsi on. Seda on lihtsalt väga raske uskuda," jagas enda arvamust ka Vahur.
"Kuule, kas sa midagi süüa või juua ei taha? Ma küll tulin just Krooksust, aga me võime sinna tagasi minna. Räägime juttu või midagi," pakkus Joonas.
"Võiks minna küll, aga mul pole raha. Tööpuudus ja puha. Aga enne ma tahaksin kodust läbi käia ja riided ära vahetada."
"Pole hullu. Ma maksan. See pole üldse probleem. Kus kaugel sa elad?"
"Mitte väga. Ujula tänavas. Tartu Ülikooli spordihoone vastas täpselt."
"See poel väga kaugel. Aga käi siis kodus ära. Ma lähen sisse ja ootan sind seal."
"Olgu. Teeme nii. Ma jõuan mingi 25-30 mintsa pärast tagasi."
"OK."
Joonas läkski siis tagasi Krookus ja Vahur läks koju riideid vahetama. Teepeale mõtles Vahur:
"Munilaid. Mine kanni, mis nimi."
Poole tunni pärast olgi Vahur tagasi ning kuna Joonas oli Krooksus ainuke mees, siis polnud teda väga raske ka leida. Vahur istus maha, Joonas tellis joogid ja söögid ning nad hakkasid muljeid vahetama.
Pärast mitut tundu jutu ajamist ning üksteisega tutvumist mõtles Joonas, et ta helistab Kadile, või vähemalt, et ta annab talle sõnumi teel teada, et ta kohtas veel ühte meest ning et ta võiks ka Krooksu tulla. Seda Joonas ka tegi. Natukese aja pärast sai Joonas Kadilt vastuse, et ta on tulemas ja on kuskil 45 minuti pärast seal.
Vahur ja Joonas aga rääkisid juttu edasi.
Lõpuks jõudis ka Kadi kohale. Vahur pani talle kohe silma peale. Vahur ja Kadi tutvusid omavahel ning Joonas jagas ka Vahuriga tema ja Kadi plaani, et nad on Tallinnasse minemas.
"Kas sa tahaksid ka kaasa tulla? Koos oleks huvitavam," küsis Kadi.
"Võib tulla küll. Ega mul siin Tartus ka midagi teha pole. Kuna minek on?" küsis Vahur täpsustuseks.
"Me mõtlesime, et teeks homme kell 9. Saade hakkab kell 12 ja kell üheksa oleks normaalne minna."
"Teeme nii. Kus me siis kokku saame ja kes üldse siis sõidab?" küsis Vahur taaskord.
"Kadi sõidab. Ütle, kus sa elad ja me võtame su kodu juurest peale. On see OK?" ütles Joonas.
"Ma elangi täpselt TÜ spordihoone vastas. Tulge TÜ parklasse või midagi, küll ma teid üles leian."
"Teeme nii."
Vahur, Joonas ja Kadi jäid veel paariks tunniks juttu rääkima enne kui seltskond koju läks ning ennast järgmiseks päevaks välja puhkama läks.
Järgmisel päeval, kolmapäeval, seisis ja ootas Vahur Joonast ja Kadit TÜ spordihoone parklas endal suits näpus. Ta oli juba oodanud 5 minutit ja peale seda ei läinud enam kaua, kui Joonas ja Kadi kohale jõudsid. Vahur lõpetas oma suitsu ja istus autosse. Trio hakkas siis Tallinna poole sõitma.
"Kurat, sa haised suitsu järele," ütles Kadi Vahurile.
"Kurb," vastas Vahur lühidalt. "Tee siis aken lahti kui ei meeldi."
"Vahet pole."
Kuskil 60 kilomeetril küsis Vahur:
"Joonas, kuule, räägi mulle, kuidas üldse ETV'st sulle nii helistati ja kohe sind saatesse kutsuti?"
"Ma ei teagi. Ju siis minu telefoninumber on avalikus andmebaasis," vastas Joonas.
"OK, aga sa mainisid enne, et sulle helistati paar päeva pärast seda, kui alles arvati, et kõik mehed on maailmast kadunud. Kuidas nad siis teadsid sulle kohe helistada?"
"Mm, ma ei tea. Seda võikski neilt endilt küsida. Nüüd kui järgi mõtlema hakata, siis tundub see jah natukene kummalisena, et nad just mulle helistasid. Nad oleksid ju võinud sama hästi ka sulle helistada, aga nad ei teinud ju seda ...?"
"Ei. Aga seda oleks huvitav teada küll," pakkus Vahur välja.
"Mind huvitab see," sekkus vestlusesse ka Kadi, "et kuidas on nii, et teie kaks just alles jäite?"
"No vaata, ma ju mainisin sulle, et ma nagu oleksin soovinud, et ma oleksin ainuke mees maailmas ja järgmisel päeval ma sain kirja, mis teatas, et minu soov on täidetud. Ma ei tea siiamaani, kes mulle selle kirja kirjutas."
"Selge, selge," ütles Kadi. "Aga kuidas on sinuga lood, Vahur?"
"Ma ei ole otseselt kunagi soovinud, et ma oleksin ainuke mees maailmas, aga ma olen kuulnud seda väljendit pidevalt inglise keeles ja siis ma olen mõelnud, et missugune oleks minu elu siis, kui ma tõesti oleksin ainuke mees maailmas. Ja mingit kirja pole ma saanud."
"See on küll huvitav. Põhimõtteliselt on siis nii, et maailmas võib veel olla mehi, sest ma arvan, et te ei ole ainukesed, kes sellele mõelnud on," ütles Kadi.
"Võib-olla tõesti. Võiks ju nagu olla, sest ma ei kujuta ette missugune võiks elu maailma olla kui kogu planeedi peale on ainult kaks meessoost isikut," lausus Joonas.
120 kilomeetril ütles Joonas:
"Kuulge, võiks ühe peatuse teha. Tahaks süüa midagi ja kusel pole ka ammu käinud."
"Võiks teha jah. Koni tahaks ka teha," sõnas Vahur
"Nu teeme siis," nõustus Kadi.
Kadi peatas auto ühe väikese bensiinijaama juure ning Joonas läks siis, et kõigile süüa osta. Vahur tuli autost välja, et suitsu teha ja Kadi tahtis ennast lihtsalt tuulutada.
Tüdruk võttis endalt jaki seljast ära, kuna väljas oli hea päikesepaisteline ilm. Kadil oli nüüd seljas roheline T-särk, mille keskel oli punane ring.
"Uu, Bangladeshi lipp," ütles Vahur endamisi.
Kadi võttis kindalaekast ka endale suitsu ning mõlemad noored pahvisid koos sigaretti. Siis tuli ka Joonas, kellel olid kolma burksi näpus ja ta pani need auto kapoti peale. Siis ta läks sisse tagasi, et ka veel joogid ära tuua. Trio nautis siis burgereid ning karastusjooke, kuid enne kui edasi hakati sõitma, siis ütles Kadi:
"Joonas. Ma korra vetsus ära ja ma arvan, et ka Vahur tahab minna. Sa ole siis seni siin, kui me tagasi tuleme."
"OK," vastas Joonas ja istus autosse ning hakkas raadiost muusikat kuulama. Vahur ja Kadi läksid siis koos WC-poole ja tulid sealt alles poole tunni pärast tagasi.
No comments:
Post a Comment