Eesti sport ja üldse selle tase on minu jaoks järjekordselt selline asi, millega ma rahul pole. EV on küll väike kohta ning ressursid on piiratud, kuid miks üldse on mõtet eestlastel sporditoetajatel olla suurvõistlustel oma sportlase eest, kui on teada, et ta nagunii ei võida? Siinkohal ütlevad inimesed, kes peavad minu juttu debiilsuseks, et kas ollagi võistlusmomentidel nende poolt, kes on potensiaalsed võitjad või omade poolt? Omade, eestlaste, poolt olemine tõstab ühtsustunnet ning annab oma sportlastele motivatsiooni edukalt esineda. Loll jutt! Kui sportlane on pask, siis ei aita ka taevalikud väed, v.a. doping, sportlast võistlust võitmast. Nt kui kergejõustikus toimub suurturniir ning käsil on parasjagu 100 meetri jooksud, siis see on ala, kus mitte ainult eestlastel pole esirinda asja, vaid ka kõikidelt teistel kahvanägudel. Sest mustanahalised on maailmamastaabis selle alla absoluutsed valitsejad. Praegusel juhul siis jamaikalane Usain Bolt. Temal pole vastast ka teiste mustanahaliste seas. Nii et kui on toimumas 100 m jooks, siis ma ei ole eestlase poolt, kes juba oma eeljooksus saab heal juhul kaheksa võistleja seas seitsmenda koha. Ja kui peaks ka tulema Eesti rekord, siis räägitakse meedias sellest kui kaheksandast maailmaimest. Kui meil on nii väikesed standardid, siis polegi mõtet enamat loota.
Aga nüüd spordialadest, kus isegi eestlastel on võimalus midagi võita. Näiteks 10 võistlus. Kui veel Erki Nool oli oma esimeses nooruses, siis kuulus Nool selles alas maailma tippu, kuid praegused 10 võistlejad on sellest veel VÄGA kaugel. 2010 aastal Barcelonas toimunud EM'il saavutas Mikk Pahapill sellel alal neljanda koha ja öeldi, et väikesed eksimused siin ja seal rikkusid võimaluse medalile tulla. Aga, kurat, kui ta oleks sellel alal maailma tipp, siis poleks väikesed ebaõnnestumised siin ja seal takistanud teda medalile tulemast.
Gert Kanteri koha pealt nii palju, et kui ta ei viitsi enam võistelda ja treenida, siis lõpetagu kettaheitmine ära ja hakaku vanaduspõlve nautima. Emil tema heiteid vaadates paistis tema näost nagu keegi sunniks teda seal olema ning parema meelega jooks kuskil pubis õlut ja vaataks EMi baaripukilt.
Eesti sportlased on veel tipus kolmel ala (mis kohe pähe tuleb). Need on sõudmine, suusk ja naiste kandmine, millest viimane hakkab maailmas üha enam populaarsust koguma, mis tähendab eestlaste vaikset langust ka sellelt alat. Tegelikult tahaks parandada oma eelmist lauset. Eestlased, pärast Kiku pensionile minekut, on ka suusas pasad, kuna Mae ja Veerbalu on juba nii vanad, et midagi võita. Sõudmises me veel suudame midagi teha.
Mis spordialadel on eestlased veel pildil? Õlleklaasi tõstmises kahjuks võistluseid ei toimu, seega võimalikud medalid jäävad sealt tulemata. Mõtleme ... orienteerumises on eestlased Eestis väga head :P, siis mõnikord suudetakse ka korvpallis, mis on minu teine lemmik spordiala, EMile jõuda, kust küll enam grupist edasi ei saada, siis näiteks ... male, mida mina spordialaks ei loe ja ma tegelikult ei tea, kui head eestlased selles alas on. Karates me ka enam pildi pole, kuna Marko Luhamaa enam seda ala ei harrasta ning judos ei osale enam Indrek Pertelson, seega ka see langeb ära. Jalgpallist me ei hakka rääkimagi. Jäähokis sakime samuti, nagu ka iluuisutamises, tõstmises, pikamaajooksudes, kus valitsevad Keenia ja Etioopia, vehklemises oleme mingeid tulemusi näidanud, ujumises suudame kuskil finaali saada ja Eesti rekordit tuhandetat korda parandada, siis maailma raalispordis pole meil ühtegi sõitjat pärast Markko Märtini ja Marko Asmeri taandumist. Meenuvad ka kaks meest, Viskaja ja Tõukaja ehk Andrus Värnik ja Taavi Peetre. Mõlemad mõtetud mehed. 2005 tuli Värnik vist maailmameistriks, kui pärast seda on ta null. Ja Peetre pole peale Eesti meistritiitlite midagi võitnud.
Erinevaid spordialasid on veel sadu ning mulle ei meenugi ükski, kus eestlased tugevad oleksid. Soomes on ülimalt populaarne kummiku viskamine/heitmine. Äkki peaksid mõned meie tugitoolisportlased seda spordiala harrastama hakkama või hoopis golfi, mis võib olla ülimalt vägivaldne. Ja ka üks vihje tulevastele lapsevanematele, kui te tahate, et teie lapsed saaksid maailmamastaabis rallisõitjateks, kellel on kerge tapjakihk, siis pange oma poiss-lastele nimeks mingi Marko-nime versioon. Kas tavaline Marko, Markko, Marco, Margo või midagi palju huvitavamat.
Aga nüüd spordialadest, kus isegi eestlastel on võimalus midagi võita. Näiteks 10 võistlus. Kui veel Erki Nool oli oma esimeses nooruses, siis kuulus Nool selles alas maailma tippu, kuid praegused 10 võistlejad on sellest veel VÄGA kaugel. 2010 aastal Barcelonas toimunud EM'il saavutas Mikk Pahapill sellel alal neljanda koha ja öeldi, et väikesed eksimused siin ja seal rikkusid võimaluse medalile tulla. Aga, kurat, kui ta oleks sellel alal maailma tipp, siis poleks väikesed ebaõnnestumised siin ja seal takistanud teda medalile tulemast.
Gert Kanteri koha pealt nii palju, et kui ta ei viitsi enam võistelda ja treenida, siis lõpetagu kettaheitmine ära ja hakaku vanaduspõlve nautima. Emil tema heiteid vaadates paistis tema näost nagu keegi sunniks teda seal olema ning parema meelega jooks kuskil pubis õlut ja vaataks EMi baaripukilt.
Eesti sportlased on veel tipus kolmel ala (mis kohe pähe tuleb). Need on sõudmine, suusk ja naiste kandmine, millest viimane hakkab maailmas üha enam populaarsust koguma, mis tähendab eestlaste vaikset langust ka sellelt alat. Tegelikult tahaks parandada oma eelmist lauset. Eestlased, pärast Kiku pensionile minekut, on ka suusas pasad, kuna Mae ja Veerbalu on juba nii vanad, et midagi võita. Sõudmises me veel suudame midagi teha.
Mis spordialadel on eestlased veel pildil? Õlleklaasi tõstmises kahjuks võistluseid ei toimu, seega võimalikud medalid jäävad sealt tulemata. Mõtleme ... orienteerumises on eestlased Eestis väga head :P, siis mõnikord suudetakse ka korvpallis, mis on minu teine lemmik spordiala, EMile jõuda, kust küll enam grupist edasi ei saada, siis näiteks ... male, mida mina spordialaks ei loe ja ma tegelikult ei tea, kui head eestlased selles alas on. Karates me ka enam pildi pole, kuna Marko Luhamaa enam seda ala ei harrasta ning judos ei osale enam Indrek Pertelson, seega ka see langeb ära. Jalgpallist me ei hakka rääkimagi. Jäähokis sakime samuti, nagu ka iluuisutamises, tõstmises, pikamaajooksudes, kus valitsevad Keenia ja Etioopia, vehklemises oleme mingeid tulemusi näidanud, ujumises suudame kuskil finaali saada ja Eesti rekordit tuhandetat korda parandada, siis maailma raalispordis pole meil ühtegi sõitjat pärast Markko Märtini ja Marko Asmeri taandumist. Meenuvad ka kaks meest, Viskaja ja Tõukaja ehk Andrus Värnik ja Taavi Peetre. Mõlemad mõtetud mehed. 2005 tuli Värnik vist maailmameistriks, kui pärast seda on ta null. Ja Peetre pole peale Eesti meistritiitlite midagi võitnud.
Erinevaid spordialasid on veel sadu ning mulle ei meenugi ükski, kus eestlased tugevad oleksid. Soomes on ülimalt populaarne kummiku viskamine/heitmine. Äkki peaksid mõned meie tugitoolisportlased seda spordiala harrastama hakkama või hoopis golfi, mis võib olla ülimalt vägivaldne. Ja ka üks vihje tulevastele lapsevanematele, kui te tahate, et teie lapsed saaksid maailmamastaabis rallisõitjateks, kellel on kerge tapjakihk, siis pange oma poiss-lastele nimeks mingi Marko-nime versioon. Kas tavaline Marko, Markko, Marco, Margo või midagi palju huvitavamat.
No comments:
Post a Comment