Raamatud on väga head ja põnevad asjad. Mulle meeldib raamatuid lugeda, eriti välismaiste autorite omi. Võrreldes Eesti kirjanikke välismaa omadega, siis on taseme puhul vahe väiksem, kui filmi- ning muusikamaailmas. Seda sellepärast, et jutu kirjutamiseks on vaja paberilehte ning kirjutusvahendit. Raamatu kirjutamisel ei ole vaja suuri rahasid, et teos oleks esmasklassist. Seda on tõestanud Anton Hansen Tammssaare ja teised (ei tulnud rohkem Eesti kirjanikke meelde).
Meil on läbi ajaloo olnud palju erinevaid kirjanikke ja luuletajaid, kellel küll pole rahvusvahelist tuntust, mis aitaks kaasa raamatute müügile, kuid nende teosed on Eestis väga populaarsed ning palju teavad mõnda neid ka peast. Mina üks selliseid pole. Kui ma kunagi koolis käisin, siis mind häiris see, et minu eestikeele õpetaja andis meile kordades rohkem lugeda Eesti kirjanike teoseid kui välismaa omasid. Mitte et Eesti autorid oleks jurad olnud, olgu, mõned oli ka, aga isegi eesti keelde tõlgituna tundusid nende teosed paremad.
Oma lemmiteoseid ma nimetada ei oska, kui hetkel on mul pooleli Jeremy Clarksoni üks esimesi raamatuid "Autode kallal", mis on väga hea ja humoorikas. Sellist sorti raamatut pole ma enne lugenud. Samas, mingi Kolumbia kirjaniku Marquez'i raamat "100 aastat ... midagi ... midagi" oli jura. Siis kui mulle seda raamatut soovitati, minu eesti keele õpetaja poolt, siis ma arvasin, et tegu on realismi aegkonda või liiki kuuluva raamatuga. Aga nii see ei olnud. See oli mingi ulme, ka väikese verepilastuse sisaldusega, mis ei olnud väga huvitav. Ma küll lugesin raamatu lõpuni, kuna ma olin juba poole peal, kui ma avastasin, et selle raamatu sisu on ulme.
Aga sellele vaatamata mulle raamatud meeldivad, aga kuna ma olen viimasel ajal lugemise osas laisaks muutunud, siis ma ei ole hiljuti raamatud lugenud, v.a. see Jeremy Clarksoni raamat.
Jama on raamatute puhul ka see, et viimasel, ma ei tea mitme kümnel aastal, on tekkinud juurde palju erinevaid žanre. Mulle meenub üks idiootne Iiri kirjaniku teos, kus kirjanik pani 600 leheküljelisse (vast oli umbes seal kandis) raamatusse kirja kõik oma mõtted, mis talle parasjagu pähe tulid. Sellel puudub igasugune idee, sisu ülesehitus ning mõte. Lihtsalt on valmis saadud mingi uut sorti raamat. Armas.
August Gailiti raamat "Nipernaadi", mida ma pole lugenud, aga mille põhjal tehtud filmi ma olen näinud, mulle juba sisu poolest ei meeldiks. Seal on toimumiskohaks Eesti, tegelased on eestlased ning tegevused on eestlaslikud. Kuigi see pole tavaline raamat, kus kirjeldatakse ühe mehe elu, seiklusi jne, siis sellegipoolest pole see raamat minu jaoks lugemist väärt.
Ma tahaksin ükskord ette võtta ning lugeda mõne ameerika või inglise kirjaniku raamatut, mis oleks inglise keeles. Nendel raamatutel, ja ka teistel tõlgitud raamatutel, pole midagi "tõlkes kaduma läinud." Ma küll ei usu, et raamatute sisu sellega muutub, kuid tore oleks ikka.
Kuna paljud vanemad leiutised on muudetud elektrooniliseks ning uuemad teaduslikud saavutused on saanud juurde lisasid ja vidinaid, siis samaks võiks lõpuks juhtuda ka raamatutega. On olemas igasugused elektroonilised poed, kuid miks ei võiks olla ka rohkem elektroonilisi raamatuid? Raamatutele oleks palju lihtsam ligipääs, kui neid oleks võimalik leida Internetist, selle asemel, et minna raamatukokku või raamatupoodi. Ma olen kuulnud, et mõned raamatud on juba tehtud ka elektroonilisteks (pandud Interneti üles). Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Kuna tänapäeval on arvuti ja Interneti inimeste igapäeva lahutamatuks osaks, siis oleks see väga hea äriidee, selle asemel, et raamatuid paberkandjal netis müüa.
Meil on läbi ajaloo olnud palju erinevaid kirjanikke ja luuletajaid, kellel küll pole rahvusvahelist tuntust, mis aitaks kaasa raamatute müügile, kuid nende teosed on Eestis väga populaarsed ning palju teavad mõnda neid ka peast. Mina üks selliseid pole. Kui ma kunagi koolis käisin, siis mind häiris see, et minu eestikeele õpetaja andis meile kordades rohkem lugeda Eesti kirjanike teoseid kui välismaa omasid. Mitte et Eesti autorid oleks jurad olnud, olgu, mõned oli ka, aga isegi eesti keelde tõlgituna tundusid nende teosed paremad.
Oma lemmiteoseid ma nimetada ei oska, kui hetkel on mul pooleli Jeremy Clarksoni üks esimesi raamatuid "Autode kallal", mis on väga hea ja humoorikas. Sellist sorti raamatut pole ma enne lugenud. Samas, mingi Kolumbia kirjaniku Marquez'i raamat "100 aastat ... midagi ... midagi" oli jura. Siis kui mulle seda raamatut soovitati, minu eesti keele õpetaja poolt, siis ma arvasin, et tegu on realismi aegkonda või liiki kuuluva raamatuga. Aga nii see ei olnud. See oli mingi ulme, ka väikese verepilastuse sisaldusega, mis ei olnud väga huvitav. Ma küll lugesin raamatu lõpuni, kuna ma olin juba poole peal, kui ma avastasin, et selle raamatu sisu on ulme.
Aga sellele vaatamata mulle raamatud meeldivad, aga kuna ma olen viimasel ajal lugemise osas laisaks muutunud, siis ma ei ole hiljuti raamatud lugenud, v.a. see Jeremy Clarksoni raamat.
Jama on raamatute puhul ka see, et viimasel, ma ei tea mitme kümnel aastal, on tekkinud juurde palju erinevaid žanre. Mulle meenub üks idiootne Iiri kirjaniku teos, kus kirjanik pani 600 leheküljelisse (vast oli umbes seal kandis) raamatusse kirja kõik oma mõtted, mis talle parasjagu pähe tulid. Sellel puudub igasugune idee, sisu ülesehitus ning mõte. Lihtsalt on valmis saadud mingi uut sorti raamat. Armas.
August Gailiti raamat "Nipernaadi", mida ma pole lugenud, aga mille põhjal tehtud filmi ma olen näinud, mulle juba sisu poolest ei meeldiks. Seal on toimumiskohaks Eesti, tegelased on eestlased ning tegevused on eestlaslikud. Kuigi see pole tavaline raamat, kus kirjeldatakse ühe mehe elu, seiklusi jne, siis sellegipoolest pole see raamat minu jaoks lugemist väärt.
Ma tahaksin ükskord ette võtta ning lugeda mõne ameerika või inglise kirjaniku raamatut, mis oleks inglise keeles. Nendel raamatutel, ja ka teistel tõlgitud raamatutel, pole midagi "tõlkes kaduma läinud." Ma küll ei usu, et raamatute sisu sellega muutub, kuid tore oleks ikka.
Kuna paljud vanemad leiutised on muudetud elektrooniliseks ning uuemad teaduslikud saavutused on saanud juurde lisasid ja vidinaid, siis samaks võiks lõpuks juhtuda ka raamatutega. On olemas igasugused elektroonilised poed, kuid miks ei võiks olla ka rohkem elektroonilisi raamatuid? Raamatutele oleks palju lihtsam ligipääs, kui neid oleks võimalik leida Internetist, selle asemel, et minna raamatukokku või raamatupoodi. Ma olen kuulnud, et mõned raamatud on juba tehtud ka elektroonilisteks (pandud Interneti üles). Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Kuna tänapäeval on arvuti ja Interneti inimeste igapäeva lahutamatuks osaks, siis oleks see väga hea äriidee, selle asemel, et raamatuid paberkandjal netis müüa.
No comments:
Post a Comment