Eesti filmidega on samad lood, mis Eesti muusikaga - need on jurad. Mulle meeldib Eesti filmidest ainult kaks filmi, mida ma ka rohkem näha ei taha. Üks on "Lammas all paremas nurgas", mida ma olen näinud kaks-kolm korda ja millest mulle enam kui piisab ning teine on "Malev", mis ka enam väga huvi ei paku. Teised Eesti "filmiklassikas" kuuluvad filmid, nt "Nimed marmortahvlil", on täis pask. Viimati nimetatud filmi ma olen näinud sunniviisiliselt korra, mitte täispikkuses, kuna ma ei viitsinud seda lõpuni vaadata, ja rohkem ma seda vaadata ka ei kavatse. Kui minu arust on see film jama, siis paljud inimesed, kaasaarvatud minu vanem vend, sõnavad, et see on üks parimaid filme, mida nemad kunagi näinud on. Siis on kaks varianti, kas nad pole vaadanud palju filme või on meie maitse filmide osas ikka totaalselt erinev. Ma arvan, et pigem see teine variant.
Ma ei häbene oma maitset filmide osas ja ma ei karda ka öelda, et Eestis filmid on sitad. Mina neid vaadata ei kavatse ja ei vaata ka. Nagu ka muusika puhul vaatan ma ka rohkem Ameerika Ühendriikidest pärit filme. Ma olen sündinud Eestis taasiseseisvumise ajal ja sellest ajast peale on Eesti ühiskond hüljanud venekeelele omased terminid, Vene saated ja muusika (jumal tänatud) ja on hakanud üle võtma samu asju lääneühiskonnast. Ma olen lääneeuroopa mõjutuste najal üles kasvanud ning sealt pärinevad ka minu maitseeelistused. Kui ma olin 5-6 aastane, siis ma fännasin Jean Claude van Damme'i, kes on küll pärit Belgiast, kuid näitlejana on ta tuntust kogunud Ameerikas, Arnold Schwartznegger'it (vist kirjutatakse nii) ja Sylvester Stallonet. Nemad olid omalajal minu kangelased, nagu koomiksifännidele Superman, Batman, Wolverine ja Spiderman. Pärast van Damme'i, Arnoldit ning Stallonet kujunes minu välja armastus komöödiate osas. Mulle meeldisid Jim Carrey ja Eddie Murphy. Noores vanuses ma rohkem näitlejaid nagu ei teadnud ka. Vanemaks saades kujunesid lemmikuteks peale Carrey veel ka Will Ferrell, Eddie Griffin, Johnny Depp ja veel paljud teised.
Kuna ma kasvasin üles telekat vaadates, siis ma tahtsin saada filminäitlejaks. Ja mitte lihtsalt filminäitlejaks, vaid Hollywoodi filminäitlejaks. Seda ma loodan siiamaani. Aga igatahes, minu lemmik filmižanriteks on komöödia, märul ja ka seiklusfilmid. Ja minu lemmikfilmideks on "Raudmehe," kus mängis Robert Downey JR., mõlemad osad, "Rahvusliku aarde" mõlemad osad, "Notting Hill" Hugh Granti ja Julia Robertsiga, "Pearahakütt" Gerald Butleri ja Jennifer Anistoniga jne. Ameerika filmid on küll kohati utoopilised ning ebarealistlikud, kuid mulle nad meelivad, kuna need on elavad, põnevad, heade näitlejatega ning huvitava sisuga. Ma eelistan igal juhul Ameerika filme Eesti omadele, kuna ameeriklased on originaalsed ning eestlased kopeerivad neid, lootes, et nende filmid tulevad sama head. Kuid see pole mitte kunagi nii.
Eesti teleseriaalidega on sama lugu, mis Eesti filmidega - need on jurad. Mulle on mitu korda öeldud, et kui sulle need ei meeldi, siis ära vaata neid. Ja ma ei vaatagi, sest nende peale isegi kahe minuti kulutamine on totaalne aja raiskamine. "Kodu keset linna", "Kelgukoerad", "Kättemaksukontor", "Ühikarotid" - kõik on ameeriklaste pealt maha kopeeritud. Neid küll vaadatakse, aga mina nende hulka ei kuulu. Mina eelistan Ameerika teleseriaalne nagu "House M.D", "Kiirabihaiglas", "NCIS", "CSI", "Mentalist", "Eluaegne", "Amori nooled", "Kurjuse kannule" ja "Castle." Seriaale, mida ma vaatan, on veel, aga lihtsalt ei tule hetkel meelde ning suht mõtetu on neid kõik siin ka üles lugema hakata. Loetelus toodud seriaalidest meelib mulle kõige rohkem House, mis on žanri poolest draama, kuid selles on ka palju naljakaid kohti. Need kõik on põnevad, humoorikad ja kaasakiskuvad. Eesti seriaalid minu sellist efekti tekitada ei suuda.
KIndlasti nüüd keegi väidab, et Eesti filmida ei saagi olla paremad kui nad praegu on, kuna Eesti filmitegijatel pole nii palju raha kui on ameeriklastel, näitlejate tase on teine, pole palju kohtasid, kus filmida ning muud teemad. Aga ma ütlen selle peale, et mul on ükskõik. Kuna ameeriklastel on kõik need võimalused olemas, siis on nende filmid paremad ka. Mulle need meeldivad. Ja isegi kui asjad finantsiliselt eestlaste jaoks paranevad, siis ma arvan, et ma ikka ei hakka Eesti filme vaatama, kuna minu arust ei oska eestlased näidelda. Ma ei väida, et ma ise neist parem olen, aga nad ei vasta sellisele näitelmistasemele, millega mina olen harjunud ning mis mulle meeldib.
Ma ei häbene oma maitset filmide osas ja ma ei karda ka öelda, et Eestis filmid on sitad. Mina neid vaadata ei kavatse ja ei vaata ka. Nagu ka muusika puhul vaatan ma ka rohkem Ameerika Ühendriikidest pärit filme. Ma olen sündinud Eestis taasiseseisvumise ajal ja sellest ajast peale on Eesti ühiskond hüljanud venekeelele omased terminid, Vene saated ja muusika (jumal tänatud) ja on hakanud üle võtma samu asju lääneühiskonnast. Ma olen lääneeuroopa mõjutuste najal üles kasvanud ning sealt pärinevad ka minu maitseeelistused. Kui ma olin 5-6 aastane, siis ma fännasin Jean Claude van Damme'i, kes on küll pärit Belgiast, kuid näitlejana on ta tuntust kogunud Ameerikas, Arnold Schwartznegger'it (vist kirjutatakse nii) ja Sylvester Stallonet. Nemad olid omalajal minu kangelased, nagu koomiksifännidele Superman, Batman, Wolverine ja Spiderman. Pärast van Damme'i, Arnoldit ning Stallonet kujunes minu välja armastus komöödiate osas. Mulle meeldisid Jim Carrey ja Eddie Murphy. Noores vanuses ma rohkem näitlejaid nagu ei teadnud ka. Vanemaks saades kujunesid lemmikuteks peale Carrey veel ka Will Ferrell, Eddie Griffin, Johnny Depp ja veel paljud teised.
Kuna ma kasvasin üles telekat vaadates, siis ma tahtsin saada filminäitlejaks. Ja mitte lihtsalt filminäitlejaks, vaid Hollywoodi filminäitlejaks. Seda ma loodan siiamaani. Aga igatahes, minu lemmik filmižanriteks on komöödia, märul ja ka seiklusfilmid. Ja minu lemmikfilmideks on "Raudmehe," kus mängis Robert Downey JR., mõlemad osad, "Rahvusliku aarde" mõlemad osad, "Notting Hill" Hugh Granti ja Julia Robertsiga, "Pearahakütt" Gerald Butleri ja Jennifer Anistoniga jne. Ameerika filmid on küll kohati utoopilised ning ebarealistlikud, kuid mulle nad meelivad, kuna need on elavad, põnevad, heade näitlejatega ning huvitava sisuga. Ma eelistan igal juhul Ameerika filme Eesti omadele, kuna ameeriklased on originaalsed ning eestlased kopeerivad neid, lootes, et nende filmid tulevad sama head. Kuid see pole mitte kunagi nii.
Eesti teleseriaalidega on sama lugu, mis Eesti filmidega - need on jurad. Mulle on mitu korda öeldud, et kui sulle need ei meeldi, siis ära vaata neid. Ja ma ei vaatagi, sest nende peale isegi kahe minuti kulutamine on totaalne aja raiskamine. "Kodu keset linna", "Kelgukoerad", "Kättemaksukontor", "Ühikarotid" - kõik on ameeriklaste pealt maha kopeeritud. Neid küll vaadatakse, aga mina nende hulka ei kuulu. Mina eelistan Ameerika teleseriaalne nagu "House M.D", "Kiirabihaiglas", "NCIS", "CSI", "Mentalist", "Eluaegne", "Amori nooled", "Kurjuse kannule" ja "Castle." Seriaale, mida ma vaatan, on veel, aga lihtsalt ei tule hetkel meelde ning suht mõtetu on neid kõik siin ka üles lugema hakata. Loetelus toodud seriaalidest meelib mulle kõige rohkem House, mis on žanri poolest draama, kuid selles on ka palju naljakaid kohti. Need kõik on põnevad, humoorikad ja kaasakiskuvad. Eesti seriaalid minu sellist efekti tekitada ei suuda.
KIndlasti nüüd keegi väidab, et Eesti filmida ei saagi olla paremad kui nad praegu on, kuna Eesti filmitegijatel pole nii palju raha kui on ameeriklastel, näitlejate tase on teine, pole palju kohtasid, kus filmida ning muud teemad. Aga ma ütlen selle peale, et mul on ükskõik. Kuna ameeriklastel on kõik need võimalused olemas, siis on nende filmid paremad ka. Mulle need meeldivad. Ja isegi kui asjad finantsiliselt eestlaste jaoks paranevad, siis ma arvan, et ma ikka ei hakka Eesti filme vaatama, kuna minu arust ei oska eestlased näidelda. Ma ei väida, et ma ise neist parem olen, aga nad ei vasta sellisele näitelmistasemele, millega mina olen harjunud ning mis mulle meeldib.
No comments:
Post a Comment