Poliitika on sama räpane mäng, kui on naiste mudamaadlus. Vahe seisneb selles, et inimesed tahavad vaadata naiste mudamaadlust, kuid on äärmiselt ignorantsed poliitika osas. Nagu ka mina.
Inimestele on teada, et poliitikud väänavad ning pööravad oma sõnu, et võimluse saada. Ja kui ükskord ongi suudetud valijad panna enda poolt hääletama, siis on lõbu laialt. Selle asemel, et valimislubadusi täitma hakata leitakse erinevaid põhjuseid ning käändeid, miks inimestele antud lubadused ei saa järgneva milleniumi jooksul rakendatud. Et inimestele siiski jätta endast hea mulje ning näidata neile, et nad on just neid valides teinud õige otsuse, siis võib-olla parandatakse mõni auk autoteedel ära, lasteaia ehitamise asemel, renoveeritakse seda ning pealtnäha head eelarvekärped on tegelikult selleks, et ka ülejäänud ministrid saaksid uute Mercedes SL'idega sõita.
See, et poliitikud inimestele võimule saamiseks valetavad ning masu ajal enda palkasid suurendavad, sellega on inimesed juba kursis. Inimesed teavad ka seda, et riigikogu koosolekutel osaleb kuni 10 inimest. Nad on meedia vahendusel ka teadlikud, et ametnikud, ministrid ning teised poliitikaga seotud inimesed on sel ajal puhkusel, kui inimesed neilt midagi tahavad. Ma hiljuti lugesin, et kuskil vallas tahtis mingi talunaine kontakti saada linnapea, vallavanema või mõne muu ametnikuga, aga see polnud tol hetkel võimalik, kuna otsitav inimene oli puhkusel. Ja see inimene ei saanudki oma probleemi/muret lahendatud, sest ametniku asemel ei olnud isegi määratud asendajat, kes tema äraoleku ajal nende asjadega tegeleks. Kas see on siis normaalne? Milleks jaoks on inimesed võimule aidatud, kui nende käest ei ole isegi võimalik vajadusel abi saada?
Mind poliitika üldse ei huvita ning ei tunne muret ka selle üle, kes parasjagu oma palka suurendas, kes endale uue mersu või bemari ostis või kes on kuskil reisil. Ei tunne ma ka kaasa neile inimestele, kes poliitikute pärast kannatavad. Mulle on kõige tähtsa ikka minu enda heaolu ja ma ei sekku ka pikemalt poliitika teemasse, kui see mind otseselt ei puuduta. Valimas ma ka väga ei viitsi käia, kuna ma ei näe sellel mingisugust mõtet. Las need inimesed muretse ning kiru, kes ei saa abi nende valitud poliitikult. Kurb tõesti. Ärgu siis mingi järgmine kord valima, kui on teada, et lõppresultaat on ikka sama.
Poliitikud on mõttetud munnid, kellest on kasu ainult nende pereliikmetele, kuna rohkem raha on sisse jooksmas. Mina ei kavatse ka edaspidi valimas käia ja ma loodan, et seda ei tee ka teised, sest äkki toob poliitikule mõistuse pähe vägamadal valijate protsent.
Poliitikast ka üldiselt:
Kui eelmise sajandi alguses, ning aastasajad enne seda, lahendati riikidevahelisi probleeme sõjalisetegevusega, siis pärast Külma sõda on "sõda" käinud bürokraatide ja poliitikute vahel, mitte sõjatandril üksteist veristades. Läbi paberimäärimise sõdade võitmine meeldib mulle rohkem, kuna siis ei ole ohtu, et mina pean sõtta minema. Selle asja nõrk külg on see, et "sõja" või konflikti võidab see osapool, kelle esispiiker on kõige sõnaosavam. Üldjuhul ei võida üks osapool, vaid jõutakse rahumeelsele kokkuleppele. See kõik on väga tore ja isegi mul pole selle vastu midagi, kuna mulle on hea sõnaosavus ikka rohkem meeldinud kui oskus relvaga ümber käia, kuid ma kaldun arvama, et need veterandi, kes on ise sõjas käinud ning sealseid õuduseid kogenud, neile see väga ei meeldi. Nende jaoks on õige sõda see, kui koos oma pataljoniga tapetakse vaenlaseid, samal ajal saades ka ise kuuliga tagumikku, ning pärast tullakse sõjas tagasi uhkes olekus, kuna oma riigi jaoks on niivõrd palju saadud ära teha.
Nagu ma juba eelpool mainisin, siis mulle endale sõda ei meeldi ja veel vähem mulle meeldib seal osaleda, kuna alati valitseb oht, et ma võin surma saada, aga mõni rahvus lihtsalt on selline, kes võiks siit maamunalt ära kaduda. Kaks rahvust, keda ma üldse ei salli, on venelased ja põhjakorealased. Paar tuumapommi ning da-daa. Nendest mul kahju ei oleks.
Inimestele on teada, et poliitikud väänavad ning pööravad oma sõnu, et võimluse saada. Ja kui ükskord ongi suudetud valijad panna enda poolt hääletama, siis on lõbu laialt. Selle asemel, et valimislubadusi täitma hakata leitakse erinevaid põhjuseid ning käändeid, miks inimestele antud lubadused ei saa järgneva milleniumi jooksul rakendatud. Et inimestele siiski jätta endast hea mulje ning näidata neile, et nad on just neid valides teinud õige otsuse, siis võib-olla parandatakse mõni auk autoteedel ära, lasteaia ehitamise asemel, renoveeritakse seda ning pealtnäha head eelarvekärped on tegelikult selleks, et ka ülejäänud ministrid saaksid uute Mercedes SL'idega sõita.
See, et poliitikud inimestele võimule saamiseks valetavad ning masu ajal enda palkasid suurendavad, sellega on inimesed juba kursis. Inimesed teavad ka seda, et riigikogu koosolekutel osaleb kuni 10 inimest. Nad on meedia vahendusel ka teadlikud, et ametnikud, ministrid ning teised poliitikaga seotud inimesed on sel ajal puhkusel, kui inimesed neilt midagi tahavad. Ma hiljuti lugesin, et kuskil vallas tahtis mingi talunaine kontakti saada linnapea, vallavanema või mõne muu ametnikuga, aga see polnud tol hetkel võimalik, kuna otsitav inimene oli puhkusel. Ja see inimene ei saanudki oma probleemi/muret lahendatud, sest ametniku asemel ei olnud isegi määratud asendajat, kes tema äraoleku ajal nende asjadega tegeleks. Kas see on siis normaalne? Milleks jaoks on inimesed võimule aidatud, kui nende käest ei ole isegi võimalik vajadusel abi saada?
Mind poliitika üldse ei huvita ning ei tunne muret ka selle üle, kes parasjagu oma palka suurendas, kes endale uue mersu või bemari ostis või kes on kuskil reisil. Ei tunne ma ka kaasa neile inimestele, kes poliitikute pärast kannatavad. Mulle on kõige tähtsa ikka minu enda heaolu ja ma ei sekku ka pikemalt poliitika teemasse, kui see mind otseselt ei puuduta. Valimas ma ka väga ei viitsi käia, kuna ma ei näe sellel mingisugust mõtet. Las need inimesed muretse ning kiru, kes ei saa abi nende valitud poliitikult. Kurb tõesti. Ärgu siis mingi järgmine kord valima, kui on teada, et lõppresultaat on ikka sama.
Poliitikud on mõttetud munnid, kellest on kasu ainult nende pereliikmetele, kuna rohkem raha on sisse jooksmas. Mina ei kavatse ka edaspidi valimas käia ja ma loodan, et seda ei tee ka teised, sest äkki toob poliitikule mõistuse pähe vägamadal valijate protsent.
Poliitikast ka üldiselt:
Kui eelmise sajandi alguses, ning aastasajad enne seda, lahendati riikidevahelisi probleeme sõjalisetegevusega, siis pärast Külma sõda on "sõda" käinud bürokraatide ja poliitikute vahel, mitte sõjatandril üksteist veristades. Läbi paberimäärimise sõdade võitmine meeldib mulle rohkem, kuna siis ei ole ohtu, et mina pean sõtta minema. Selle asja nõrk külg on see, et "sõja" või konflikti võidab see osapool, kelle esispiiker on kõige sõnaosavam. Üldjuhul ei võida üks osapool, vaid jõutakse rahumeelsele kokkuleppele. See kõik on väga tore ja isegi mul pole selle vastu midagi, kuna mulle on hea sõnaosavus ikka rohkem meeldinud kui oskus relvaga ümber käia, kuid ma kaldun arvama, et need veterandi, kes on ise sõjas käinud ning sealseid õuduseid kogenud, neile see väga ei meeldi. Nende jaoks on õige sõda see, kui koos oma pataljoniga tapetakse vaenlaseid, samal ajal saades ka ise kuuliga tagumikku, ning pärast tullakse sõjas tagasi uhkes olekus, kuna oma riigi jaoks on niivõrd palju saadud ära teha.
Nagu ma juba eelpool mainisin, siis mulle endale sõda ei meeldi ja veel vähem mulle meeldib seal osaleda, kuna alati valitseb oht, et ma võin surma saada, aga mõni rahvus lihtsalt on selline, kes võiks siit maamunalt ära kaduda. Kaks rahvust, keda ma üldse ei salli, on venelased ja põhjakorealased. Paar tuumapommi ning da-daa. Nendest mul kahju ei oleks.
No comments:
Post a Comment